Kaubamärgid

Blogi

Elamualade välisvalgustuse planeerimine.

22.05.2017
Elamualade välisvalgustuse planeerimine.

www.luxvalgus.ee

Nagu valgustuse puhul üldiselt, tuleb ka välisvalgustuse planeerimisel leida vastused küsimustele: kuhu on vaja, milliseid valgusteid ja kui palju.

Üldjoones jaguneb välisvalgustus otstarbe järgi kaheks: funktsionaalne valgustus väljas liikumiseks, tegutsemiseks ja turvalisuse tagamiseks ning meeleolu- ja efektvalgustus vaate ning meeldiva keskkonna loomiseks

Eestis on sel ajal, kui väljas pimedaks läheb ning valgustus tööle võiks hakata, tihti kell juba palju või õues olemiseks liiga jahe. Talvel on paljud puud ja põõsad, mida valgustada, raagus ning maas paks lumi, kattes madalamal olevad valgustid, mis põledes lume sulatamiseks piisavalt kuumaks ei lähe. Arvestada tuleb nii muruniitmise kui ka lumekoristamise lihtsustamisega. Seetõttu paigaldatakse õue tihti ainult hädapärane funktsionaalne valgustus ega mõelda rohkemale. 

Siiski võib end ikka ja jälle avastada väljast sisse minemas ainult seetõttu, et on läinud pimedaks ning olemasolev valgustus ei ole piisav pimedal ajal väljas meeldivalt aja veetmiseks. Ka on Eestis palju pimedat aega, mil inimesed aktiivselt siseruumides tegutsevad ning kelelle välisvalgustuse puudumisel avaneb aknast ilusa lõõgastava vaate asemel masendav must auk.

See, mida igaüks oluliseks peab, milline valgustus kellelegi meeldib, kui palju ja kuhu ta seda vajab, on subjektiivne ning jääb igaühe enda otsustada. Sobiv lahendus ei sünni iseenesest. Loodan, et järgnevast on planeerimisel ning parima lahenduse leidmisel pisut abi. 

Kuhu on valgusteid vaja?

Kõigepealt tuleks otsustada milleks ja kus valgustust vajatakse. Milliseid radu pidi pimedas käiakse, kus tegutsetakse, kas ja kuhu on vaja turvavalgustust ning kas ja mis ulatuses valgustada vaade.

Funktsionaalne valgustus

Minnes kõige lihtsamat teed ning püüdes kogu õu võimalikult väikse arvu võimsamate valgustitega piisavalt valgustada, tuleks kasutada ebasümmeetrilise reflektoriga valgusteid ning paigaldada need võimalikult kõrgele, et valgus langeks ülevalt alla. Sedasi saab kogu piirkond ühtlasemalt valgustatud ning inimese vaateväljast kõrgemal olles pimestavad valgustid vähem. Valgustugevus väheneb valgusallikast kaugenedes kauguse ruudu kordselt. See tähendab, et valgustist kahe meetri kaugusel olev objekt on valgustatud neli korda nõrgemalt kui meetri kaugusel olev objekt. Ebasümmeetrilise reflektoriga valgustid koondavad rohkem valgust temast kaugemale jäävatele objektidele, seetõttu saab valitud piirkond ühtlasemalt valgustatud.

Kui valgusteid kõrgele paigutada ei saa, tuleks need suunata allapoole, nii et ere lamp silma paistma ei jää Suunates valgusvihu õue kaugema otsa suunas, võib sinna küll langeda rohkem valgust, kuid kuna valgusti ise teid pimestab, näete kokkuvõttes halvemini ning tunnete ennast ebameeldivalt. Arvestada tuleb ka naabritega, kellele ei pruugi meeldida, et teie valgusti nende akendesse ja krundile paistab. Vajadusel lisage parem mõni valgusti veel.

Kui plaanite valgusti mingit konkreetset tegevust valgustama (näiteks puuriidast puude võtmist), jälgige, et valgusti ei jääks teie taha nii, et te oma kehaga valguse varjate. Pimedas õues ei ole harilikult palju peegeldunud valgust ning teie jäetud varjus võib olla väga pime just seal, kuhu te näha sooviksite. 

Teeradade valgustamiseks on palju võimalusi. Alustades teekattesse süvistatavatest helendavatest markeeringvalgustitest kuni raja kõrval postide otsas olevate suurte laternateni. 

Kui tee kõrval on müür või sein, võib mõelda seina süvistatavatele põrandavalgustajatele või kasutada seinale kinnitatavaid valgusteid. Vahel piisab teeraja valgustamiseks ka raja kõrval olevate põõsaste valgustamisel peegeldunud valgusest.

Turvalisusele mõeldes võiks välisuste ja väravate juures olla valgusti, mis aitab näha, kes sisse soovib saada. Turvatundeks ei piisa tihti ainult teeradade valgustamisest, kui tee kõrval on pimedad põõsad ning õuel pimedad sopid. Kui on paigaldatud turvakaamerad, peab nende vaateväli ka vastavalt valgustatud olema.

Vaade

Parimal vaatel on nii lähi-, kesk- kui ka kaugobjektid. Harilik elamuala tavaliselt küll nii suur ei ole, et kaugobjektid pildile tuua, samuti läheksid sellise maa-ala valgustamise kulud väga suureks, kuid lähi- ja keskobjektid on valgustamiseks peaaegu alati olemas. 

Valgustama ei pea sugugi iga puud, põõsast ja kivi. Valige välja need, mis on efektsemad ja paistavad paremini välja. Ei pea ka püüdma kõike iga hinna eest võimalikult ühtlaselt katta. Valgus hakkab elama tänu varjudele ja erinevale heledusjaotusele. Mõelge, millised paistavad valitud objektid suvel ning millised talvel. Kui vahendeid napib, on parem koguda valgustid gruppidesse ja valgustada vähem objekte korralikult, selle asemel, et jaotada üksikud valgustid kogu maa-ala peale laiali.

Kui valgustatud on palju objekte, katsuge tuua mõni huvitavam teistest enam esile, valgustades neid võimsamate lampide või rohkemate valgustitega. Selline fookuspunktide lisamine teeb vaate huvitavamaks.

Et anda vaatele sügavust, tooge välja ka mõni objekt kaugemal. Kui valgustatud on kogu perimeeter, suurendab see turvatunnet, sest siis on kergem näha, kas keegi on teie õues. 

Milliseid valgusteid kasutada

IP-tase

Välistingimustesse valgusteid valides tuleb alati arvestada sellega, et need oleks piisava niiskuskindlusega. Niiskuskindlust näitab valgusti IP-indeksi viimane number. Näiteks IP-indeksiga IP54 valgusti niiskuskindlus on 4.

Niiskuskindlusega IPx0 valgusteid ei tohiks väljas kasutada ning alla niiskuskindlusega IPx4 valgusteid ei soovitaks kusagil, kuhu lumi tuisata võib. 

Kui valgustid paigaldatakse kohta, kus neid võidakse pritsida madala survega veejoaga (näiteks aiakastmisvoolikutest, millega lapsed mängivad), on vajalik niiskuskindlus IPx5, kui tugeva survega veejoaga, siis IPx6. Niiskuskindlusega IPx7 valgusti võib olla ajutiselt vee all kuni 1 meetri sügavusel (näiteks teepinda süvistatud ülesvalgusti vihmaveelombis) ja niiskuskindlusega IPx8 valgusti pidevalt ka sügaval vee all. Siinkohal peab siiski mainima, et ujumisbasseinis ei piisa harilikust niiskuskaitsega IPx8 valgustist, vaid valgusti peab olema ka ujumisbasseini-turvaliseks tunnistatud. 

IP-indeksi esimene number näitab kaitset tahkete osakeste (näiteks tolm, kärbsed ja näpud) pääsemise vastu valgustisse. IP4x valgustisse võivad väiksemad kärbsed veel sisse saada, aga IP5x ja IP6x valgustitesse enam mitte. 

Näiteks IP44 on valgusti, mis on kaitstud üle 1mm suuruste tahkete osakeste ja veepritsmete ning lume eest igast suunast. IP67 on valgusti, mis on tolmukindel ja seda võib kasutada kohtades, mis on ajutiselt kuni 1 meetri sügavuse vee all.

Tuleb ka jälgida, et niiskuskindlad oleks kõik valgusti osad, mis niiske välisõhuga kokku puutuvad. Näiteks paljud lakke süvistatavad allavalgustid on tihti niiskuskindlad ainult eestpoolt, st. lae altpoolt, sealt kust valgus välja tuleb. Kui niiske õhk pääseb ka lae peale, peaks valgusti niiskuskindel olema ka tagant. Samuti peaksid niiskuskindlad olema kõik valgusti toiteseadmed (toiteplokid, trafod, jm.), juhtmete ühenduskohad ja lülitid, mis niiske välisõhu kätte jäävad.

Erinevad valgustitüübid

Vastavalt soovile saab valgustada valgustitega, mis on süvistatud maapinda, seina või lakke ning heidavad valgust nii, et ise jäävad peitu. Selliseid valgusteid on hea kasutada seal, kus soovitakse pöörata kogu tähelepanu valgustatud pinnale või objektile, soovimata, et valgusti ise vaadet segaks. Kasutades elastseid kleebitavaid LED-ribasid ning muid väiksemaid valgusallikaid, saab paljudes kohtades integreerida valgusallikat juba olemasoleva mööbli või ehitisega, näiteks kleepides LED-ribad pargipingi või terrassiääre alla. Sobivate konstruktsioonide puudumisel ei ole see muidugi alati võimalik, samuti tuleb eriti just maapinda süvistatud valgustite puhul arvestada sellega, kas soovitud efekt on ka lumekatte alt näha. 

Teine suurem valgustitüüp on valgustid, mis on küll nähtavad, kuid heidavad valgust nii, et ise eriti nähtavale ei jää. Selle tüübi alla käivad valgustid, mis on pinnalekinnituvad, kuid mille valgust andvad osad on varjatud, samuti enamik väga levinud pinnale kinnitatavatest ning vaiadega maapinda torgatavatest suundvalgustitest. Viimased on ehk üks paremaid viise ka Eesti tingimustes põõsaste ja puude valgustamiseks, kuna talvel ulatuvad maapinnast kõrgemale ning seetõttu tavaliselt lume alla ei jää. Samas tuleb nende puhul arvestada, et suvel muru niites peab nende ümber, mis muru sisse paigaldatud, niidukiga rohkem manööverdama.

Kolmas valgustitüüp on valgustid, kus valgusallikas on näha või on see kaetud valgusthajutavate katetega, mis eredalt kumama jäävad. Nende valgustite helendav pind on tihti olulisemgi kui valgus, mille nad ümbrusele heidavad.

Sellised valgustid mõjuvad sooja ja ligitõmbavana. Nende puhul tuleb aga jälgida, et helendavad pinnad ei hakkaks varjutama vaadet valgustite taha. Näiteks kui kasutada seda tüüpi laternaid terrassi piirde küljes tihedas rivis, moodustavad need nn. valguskardina, mis oma heledusega varjab hämarama vaate terrassilt alla.

Valgus ja selle suund

Päeval on enamikule inimestele ootuspärane ning meeldivam ühtlasem ja külmema värvsustemperatuuriga ülalt langev valgus. Pimeduse saabudes tundub enamikule meeldivam soe, madalalt tulev ja rohkem varje jättev valgus. Seda seletatakse inimestesse ajapikku sissejuurdunud alateadliku ootusega, et päevaseid toimetusi tehes annab valgust külma värvsustemperatuuriga taevas ja päike, õhtul kodus puhates soe lõke.

Seepärast valgustades ümbrust soojema valgusega alt üles või madalamal olevate valgustitega, loome reeglina kodusema, soojema ja intiimsema keskkonna. Ülevalt alla valgustades ja kasutades külmemat värvsustemperatuuri, tekib asjalikum meeleolu.

Valgusallikad

Tänapäeval on ka kodustesse tingimustesse saadaval väga erinevaid valgusallikaid (lampe). Nii halogeenlambid, luminofoortorud (nn. päevavalguslambid), kompaktluminofoorlambid (nn. säästulambid), kui ka LED- ja metallhaliidlambid võivad õigel kohal olla täiesti sobivad.

Harilikku hõõglampi tema lühikese eluea ning viletsa valgusviljakuse tõttu enamasti vähemalt välitingimustes enam mõistlik kasutada ei ole. Selle toodetud soojus, mis siseruumides tihti ruume kütta aitab, läheb väljas lihtsalt kaduma ning saada on ka mitmeid mõistliku hinna ja kvaliteediga efektiivsemaid ja kauemkestvamaid alternatiive. Üheks näiteks on kas või uuematüübilised nn. öko (Eco) halogeenlambid. Nende eluiga on vähemalt poole pikem kui harilikel hõõg- ja halogeenlampidel, sama valgusvoo tootmiseks vajavad nad kuni kolmandiku võrra vähem võimsust ning ka valguse värvsustemperatuur ja värviesitus (see kui loomulikud ja head selle valguses värvitoonid paistavad) on sama head kui harilikul hõõglambil. 

Kõik hõõglambid lähevad töötades kuumaks. Sellega tasub arvestada kui plaanite maasse süvistatavat hõõglambiga (ka halogeenhõõglambiga) ülesvalgustit kasutada kusagil, kus sellele palja jalaga peale võidakse astuda. Samuti ei tasu võimsamaid lampe asetada liiga lähedale õrnematele taimedele.

Luminofoor- ja kompaktluminofoorlampide kasutamisel tasub silmas pidada, et temperatuuri langedes nullini ja alla selle, langeb harilike seda tüüpi lampide maksimaalne valgusvoog väga oluliselt: kuni 50% ja suuremate miinuskraadide juures ka 90-95%. Pikemat aega põledes soojenevad nad siiski veidi üles ning valguse hulk suureneb. See aga võtab aega ning kiireks valguse saamiseks need lambid ei sobi. Madalama temperatuuri juures on ka oht, et harilik luminofoorlamp üldse ei süttigi. Peale lampide külmakindluse, võib see tuleneda ka toiteseadme mittesobivusest madalama temperatuuriga (toiteseade võiks olla tagatud töötama vähemalt –20°C juures). 

Nende probleemide vältimiseks tuleks väljas kasutada amalgaami sisaldavaid lampe, luminofoortorusid, millel on lisa, nn. soojendusümbris, või hoopis teist tüüpi valgusallikaid. 

LED töötab külmas isegi paremini kui soojas, kuid ka selle puhul tuleb jälgida, et toiteseade oleks Eesti külma talve sobiv. Kuna LED on alles kiirelt arenev tehnoloogia, mille standardseid kvaliteedinõudmisi veel piisavalt kokku lepitud ei ole, tuleb selle kasutamise juures arvestada ka paljude teiste teguritega. 

LED-toorikute tootmistehnoloogiast tulenevalt valmistatakse neid korraga suur hulk, kus iga toorik erineb teistest veidi oma värvsustemperatuuri, valgusviljakuse ja muude omaduste poolest. Kuna müüa saab ainult kindlate omadustega (värvsustemperatuur, valgusviljakus, eluiga) LED-valgusteid, -lampe ja -ribasid, teevad tootjad kõigi toorikute vahelt oma kvaliteedikriteeriumide alusel valiku ning mida väiksemad on lubatud kõrvalekalded, seda rohkem toodetud toorikuid osutub mittesobivaks ning läheb raisku. See teeb kvaliteetsete LED-toodete valmistamise kallimaks. Ühe seeria LED-valgusallikad nendelt tootjatelt, kelle lubatavad kõrvalekalded on suuremad, võivad selgelt erineda valguse värvustemperatuuri, tooni ning hulga poolest. Samuti võivad nad dimmerdamisel käituda erinevalt, hämardudes ebaühtlaselt. Kasutades ära rohkem toorikuid võivad need tootjad aga oma tooteid odavamalt müüa.

LED-idest räägitakse kui väga pika elueaga valgusallikatest. See võibki nii olla, kuid kuna lubatud eluiga on sageli aastates, siis ei jõuta lubatud numbrit tavatingimustes kontrollida enne, kui kogu tooteseeria on juba uuenenud. LED-id ei eralda palju soojust, kuid see, mis eraldub, tuleb kiiresti valguselemendist eemale juhtida ning välja kiirata. Kui seda ei tehta, väheneb valgusti eluiga drastiliselt. Võimsamatel LED-idel, millel on lootust lubatud aastatepikkune eluaeg ka vastu pidada, peab olema massiivne jahutusradiaator või kasutusel mõni innovatiivne jahutusmeetod (vahel ka ventilaator). Viletsama jahutusega LED-ide eluiga võib piirduda kõigest 15 000 tunni või vähemaga, mis on võrreldav hariliku kompaktluminofoorlambiga. 

LED-lampe ostes peaks kõigepealt kindlasti nägema, milline valgus sellest tuleb, ning kui on plaanis mitut valgustit üksteise kõrval kasutada, võrrelge võimalusel neid kõiki korraga. Paljudel on ebasoovitav rohekas, sinakas või lillakas varjund. Suunake valgus valgele pinnale ning veenduge, et nähtav valguskvaliteet teid rahuldab. Uurige ka seda ega valgustist ei tule ebasoovitavas suunas (allavalgustite puhul näiteks kõrvale) palju lekkevalgust, mis võib hakata ebameeldivalt silma paistma. 

Valged LED-id on veidi efektiivsemad külmade värvsustemperatuuride juures. Seetõttu on külmasid LED-e müügil rohkem. Vahe ei ole siiski nii suur, et ainult selle pärast külma eelistama peaks. 

Iga inimese tolerants on erinev ning teades võimalikke puudusi ja riske, valige just see, mis teid ennast rahuldab. 

Tasub meeles pidada, et LED-tehnoloogia areneb nii kiiresti, et sel ajal kui teie seda artiklit loete, võivad kõik eelmainitud probleemid juba lahendatud olla.

Metallhaliidilampide puhul oleks vast kõige olulisem märkida, et seda tüüpi lambid käivituvad aeglaselt ega taha kuumalt süttida. Käivitusel võib ülessoojenemine võtta minuteid, esialgu eraldub vähe valgust ja valgustoon muutub pidevalt, enne kui lamp saavutab töötemperatuuri ning täisvõimsuse. Kui olete lasknud lambil põleda niikaua, et ta kuumaks on läinud, siis võib pärast väljalülitamist kuluda mitu minutit, enne kui lamp on piisavalt maha jahtunud, et uuesti süttida saaks.

Parem oleks kasutada keraamilisi nn. värvikindlaid metallhaliidlampe. Vanema kvartstehnoloogiaga valmistatud lampidel võib veel ammu enne oma eluea lõppu muutuda valgustoon päris koledasti ja suhteliselt juhuslikult rohekaks, punakaks või sinakaks.

See, milline on iga konkreetse valgusallikatüübi valge valguse valgusviljakus (kui palju valgust tarbitava võimsuse kohta kiirgab), varieerub väga suurtes piirides (eriti LED-idel, kus veel väga paljud praegu müügil olevad tooted jäävad järgnevalt pakutud arvust viletsamaks), aga ligikaudu aitab neid omavahel võrrelda kui jätta meelde sellised vahekorrad: 150W harilik hõõglamp ~ 120W harilik halogeenlamp ~ 100W „öko“ halogeenlamp ~ 26W kompaktluminofoorlamp ~ 22W LED ~ 20W metallhaliidlamp ~ 18W luminofoorlamp. 

Värvsustemperatuur

Värvsustemperatuuri mõõdetakse Kevinites, tähis K ning vastupidiselt tavaloogikale, mida väiksem number, seda soojem valguse värvsustemperatuur. Seda aitab ehk paremini mõista kuumutatava raudora ette kujutamine. Madalal temperatuuril hakkab raud kumama punakasoranþikalt, siis kollakalt, seejärel valgelt ning väga kõrgel temperatuuril sinakalt. Sarnast meetodit on kasutatud valguse värvsustemperatuuride määramisel. Seda küll raudora asemel idealiseeritud „ absoluutselt musta keha“ abil. 

Valgusallikatel kasutatakse värvsustemperatuuri kirjeldamiseks nii numbrilisi väärtusi Kelvinites kui ka kirjeldusi nagu soe valge vs külm valge.

Harilikult jäävad kirjeldused väga soe valge värvsustemperatuurivahemikku 2200K – 2800K,soe valge 2800K – 3300K, neutraalne valge 3300K – 4000K, külm valge 4000K ja külmem, päevavalguse valge 5300K ja külmem. Kahjuks ei ole need vahemikud standardselt määratletud ning iga tootja kasutab kirjeldusi meelevaldselt. Parem on lähtuda numbrilistest väärtustest või veenduda värvsustemperatuuri sobivuses vaadates töötavat valgusallikat. 

Luminofoorlampe, kompaktluminofoorlampe ja LED-e on saadaval väga erineva värvsustemperatuuriga. Metallhaliidel on valik väiksem, kuid neidki on nii sooje kui ka külmi. 

Harilik hõõglamp annab valgust 2700K ümber, halogeenhõõglambid 2900K–3100K ning dimmerdades muutub hõõglampide värvsustemperatuur soojemaks. Sedasi teised dimmerdatavad valgusallikad harilikult ei käitu, kuigi nüüd on hakanud müügile tulema ka kompaktluminofoore ja LED-e, mis püüavad seda jäljendada.

Kui palju on vaja

Võimsused

Välisvalgustuseks vajame harilikult palju väiksemaid võimsusi kui need, millega oleme harjunud sisevalgustuse puhul. Väga levinud on ülevalgustamine.

Suuremat maa-ala ühe valgustiga valgustades on küll vaja suhteliselt suure võimsusega lampi (näiteks 35–150W metallhaliid), kuid teeradade ning madalamate puude ja põõsaste valgustamiseks piisab tihti väga vähesest. 

Vajaminev valguse hulk sõltub sellest, kui tugevalt on valgustatud ümbrus. Silmade tundlikkus seadistub olemasoleva valgushulgaga ja pilkases pimeduses on soovitud efekti saavutamiseks tegelikult väga vähe vaja. Mõelge kas või sellele, kui nõrgad on taskulambid, aga siiski piisab nendest, et pimedas vajalik nähtavaks teha. 

Kui läheduses on ere tänavavalgustus või mõni valgustatud hoone, on soovitava esiletõstmiseks vaja rohkem. Kui elate linnatuledest ja tänavavalgustusest eemal, siis vähem. Ka kasutades ise sealsamas läheduses võimsat valgustit, vajate soovitud kohtade esiletõstmiseks ja valgustamiseks tugevamat valgust. Kõik sõltub balansist tausta ja valgustatava objekti vahel.

Valgusnurgad ja valgusjaotused

Valgusallikad kiirgavad valguse igas suunas enda ümber laiali. Sedasi liigub aga suur hulk valgust tihti ka soovimatus suunas ja läheb raisku. Koondades toodetud valguse, saab kõik kasulikult tööle panna ning vaja on palju väiksemaid võimsusi. 

Valguse koondamiseks kasutatakse harilikult peegeldeid ehk reflektoreid, LED-ide puhul ka läätsesid.

Mida kitsamaks kiireks reflektor või lääts valguse koondab, seda kaugemat, kuid ka seda väiksemat ala on võimalik tugevalt valgustada. 

Saadavat efekti on võimalik paljude taskulampidega ka omal käel uurida. Liigutage taskulambi reflektorit lambi suhtes üles alla ja eemaldades see üldse, vaadake, kuidas valgus käitub.

Paljudel valgusallikatel on reflektor kohe kaasas, näiteks väga levinud MR16-tüüpi halogeenlambil. Kuigi paljudes poodides on müügil vaid ühe valgusnurgaga MR16 lambid, on neid spetsiaalsetest poodidest võimalik saada nii väga kitsa 10°, keskmiste 24° ja 36° kui ka laia 60° valgusnurgaga.

Erinevate reflektorite ja läätsedega on võimalik saavutada lõputul arvul valgusnurki ning ka keerulisemaid valgusjaotusi. Näiteks tänavavalgustuslaternatel on erinevad valgusjaotised erinevate teelaiuste, postikõrguste ja paljude teiste teguritega arvestamiseks. 

Milliseid valgusnurkasid ja valgusjaotust parasjagu parim kasutada on, sõltub objektide suurusest, distantsist ning taotletavast efektist. Efektvalgustuseks on reeglina parem valida valgusnurk, mis jätab valgustatavast objektist väiksema valguslaigu ning kõige ühtlasem valgus võib olla ka kõige igavam. Funktsionaalse valgustuse puhul aga eelistatakse pigem suuremat ühtlust. 

Lülitamine

Viimane, kuid sugugi mitte vähemtähtis on see, kuidas ja kust valgust sisse ja välja lülitada.

Välisvalgustuse lülitamine võib toimuda nii käsitsi kui ka automaatselt.

Käsitsilülitatavate lülitite asukohti planeerides mõelge läbi ja katsuge need paigutada sinna, kus teil on vaja valgustus sisse ja välja lülitada. Kui tule põlema panemiseks tuleb kõigepealt pimedas käsikaudu kusagile kohmerdada, ei ole lüliti õiges kohas. Vahel võib vaja olla ka veksellülitust, mis lubab samu valgusteid sisse-välja lülitada rohkem kui ühest kohast. Näiteks teerajavalgustust väravast välisukseni oleks hea sisse ja välja lülitada nii värava kui ka välisukse juures. 

Automaatlülitid võivad valgustuse pimedal ajal sisse lülitada siis, kui andurid märkavad kedagi liikumas. Sellised lüliteid on hea kasutada ka turvakaalutlustel, sest valgustuse sisselülitumine tõmbab tähelepanu, aitab lähenejat märgata ning võib soovimatu sissetungija minema peletada.

Teist tüüpi automaatlülitid lülitavad valgustuse sisse pimeduse saabudes ning jälle välja, kui valgeks läheb. On olemas ka kombinatsioonid erinevate anduritega. 

Vastavad juhtsüsteemid oskavad valgustuse juhtimise siduda nii kellaaegade, nädalapäevade, aastaaegade, pühade, päikeseloojangu ja -tõusuga kui ka liikumis- ning päevavalgusanduritega täpselt nii, kuidas soovitakse.

Et oleks võimalik töös hoida ainult need valgustid, mida vajatakse, tuleks läbi mõelda ka valgustite kaabeldus ja grupeering. Kas oleks hea, kui valgustus maja ees oleks majatagusest eraldi lülitatav? Kas on valgusteid, mis talvel lume ja raagus puudega ei pruugiks põleda? Efekt- ja funktsionaalne valgustus on parem planeerida eraldilülitatavana.

Paar üldist soovitust

* Kogemuste puudumisel või kahtlemisel annab alati parima tulemuse valgustite kohapeal järele proovimine. Madalama põõsa valgustamiseks võiks alustada näiteks ühest või kahest 36° valgusnurgaga 3W LED-ist või 20W Eco halogeenlambist. Heleda seina valgustamiseks võib piisata juba mõnest 1W LED-ist.

* Kasutage valgustust alati vastutustundega. Ärge jätke tuld põlema, kui keegi seda näha ei saa. Kasutage väiksema võimsusega lampe, kui sellest piisab. Ärge häirige valgusega naabreid ega hoidke taeva poole keeratuna võimsaid valgusteid, mis ei valgusta midagi. 

* Alati tasub ka valgustusspetsialistidelt nõu küsida.

Allikas: http://www.solness.ee/eramu/index.php?gid=26&id=1114